01.01.1998, neljapäev

Distants: Umbes 10 km suuskadel

Kaire:

Uus aasta algab sellega, et läheme magama. Jällegi ööbime külmalt ja jällegi ei ole minul külm. Teistel vist on. (Tanel: Õige, Grete magab maskiga, ja minul ei lähe magamiskoti lukk kinni, nii et pean terve öö magama ühel küljel, et magamiskoti ava oleks allpool, seda küll öösel vastu reedet).

Need, kes kõige rohkem uusi aastaid vastu on võtnud, ärkavad hommikul kõige varem ja teevad maitsva hommikusöögi. Teised ei taha ega taha telgist väljuda. Kell 9 oli plaanitud ärasõit, aga selle asjaga läheb nagu tavaliselt, s.t, et kell on 11 läbi kui me oleme asjad lõpuks kokku saanud ja suutnud liikuma hakata. Algul sõidame mööda eilset rada. Ilm on endiselt ilus. Näeme päikesest punaseks värvunud mäetippe, õudsalt ilus on! Hakkame kurule tõusma. Ida-Petrelius (Vostotsnaja Petrelius) kuru paistab alt nii kitsana, et Eve arvab, et ta ei mahu sealt magamismatiga läbi. Seljakotiga ronimine pole just kõige lihtsam, aga üles me jõuame. Kurul raiume külmunud vorstid ja juustud tükkideks ja sööme lõunat. Lõpuks jõuavad kohale ka Telk (s.t Tanel) ja Eve.

Hakkame laskuma. See on parem osa kurust. Lumi on pehme ja kukkuda on ka üsna mõnus, ainult püsti saada on raske. Jälle see seljakott. Edasi kordus see, mis igal õhtul, ainult hiljem, pimedas ja võib-olla intensiivsemalt. Jällegi otsitakse kuiva puud ja jällegi ei leita korralikku. Seekord aga keeldub Janek kategooriliselt külmast ööbimisest. Ta ise on nõus kasvõi terve öö kütma. Tehtagu puid (Tanel: ametlikuks matkakeeleks oli eesti keel käskivas kõneviisis ja umbisikulises tegumoes. Näidet otsi eelmisest lausest). Tehakse. Külm on. Telk kerkib visalt (Tanel: siin on mõeldud telki väikese tähega).

Lõpuks on kõik kurule jõudnud
Kokanaat teeb kuuma teed, jube head tatraputru ja kakaod. Glögi on üks paremaid, mis ma eales saanud olen. Käime Marjuga virmalisi otsimas, aga neid pole. See-eest on tähti, hästi palju tähti. Magada tahaks, aga tundub, et see ahi ei saa kunagi korralikult küdema, et saaks telki ronida. Janek jääb ahjuvalvesse ja teised magama.

Tanel:

Hommikust pole kuigi palju pajatada, kõik toimus juba vastavalt väljakujunenud rutiinile. Minema hakkasin mina natukene varem, et mitte enne kuru eriti maha teistest jääda (minu liikumiskiirus oli erinevatel asjaoludel - telk - teistest märksa aeglasem). Teised jõudsidki mulle järele alles seal, kus me pöörasime ära eilselt suusarajalt, et alustada kuru ületamist. Ma ei tea, kuidas oli lugu teistega, aga mulle oli see igatahes üsna tappev, liikusin ülespoole 20 sammu kaupa, peale mida tegin väikese hingetõmbepausi. Poolel teel jõudsin järele Evele (heledamate juustega), kellega koos oli palju seltsim tõusta, sai isegi juttu ajada. Raskust lisas tõusule minu jaoks ka see, et lisaks füüsilisele pingutusele, pidin jälgima, et raskusjõud ja telk koos kelguga mind tasakaalu ei paneks kaotama. Igatahes enamiku teest pidi tõusma külg ees. Lõpuks kella 13.45-ks jõudsime ka meie Evega kurule, kus teised ees juba einestasid. Minul füüsilise pingutuse ajal eriti söögiisu pole, nii ma siis kostitasin ennast lumega (hea lumi oli) ja peaaegu kohe hakkasime ka laskuma, kuna kell oli juba üsna hilja.

Esimene tund oli suhteliselt järsemat laskumist, mille ma ka edukalt kukkudes läbisin. Kohati oli kelk abiks (aitas pidurdada suureks kasvavat hoogu), kohati segas (halb oli laskuda kui kuuled pidevalt kelgu sahinat, mis iga hetk võib sind pikali sõita, selja tagant).

Laskusime jälle Evega viimastena. Allapoole jõudes lasin ta ette, kuna mu kelk lõhkus suusarada, mida mööda oli hea suusatada. Järgnes 4-5 kilomeetrit aeglast langust, mida tegelikult ei tasugi languseks nimetada, kuna hoogu see ei suurendanud.

Teised pidid ees minema ja laagriplatsi otsima. Minu jaoks oli igatahes see viimane lõik punktiks kogu päevale, sest kui me hämaras juba laagriplatsile lähenesime ja ma umbes 5 meetri kaugusel sellest kukkusin ja suusa kaotasin, siis käis küll peast läbi mõte, et mina enam ei tõuse siit. Õnneks hakkas Kaupo alla tulema ja tahtis minust mööda minna, nii et pidin ikkagi edasi komberdama. Samas peab ütlema, et vist on vähe asju maailmas, mis oleksid mõnusamad, kui väsinult lumes selili lamada ja tähistaevast vaadata Seda saaks üle trumbata vist ainult sama koos kuuma teega.

Laager püstitus (minu osa oli sellel päeval üsna väike) juba hämaras-pimedas. Kuigi ma olin väga väsinud, siis tänu kiirele taastumisele oli õhtu sama õdus kui teistel päevadelgi ja paari tunni pärast oleks võinud minu poolest juba edasi minna.

Sel õhtul läksime natukene varem magama, sest järgmisel päeval pidime tõusma kella 5 ajal hommikul ja lahkuma juba 06.00.

Öö vastu 2 jaanuari

Marju:

Tanel rääkis midagi arusaadamatut. Heino norskab pidevalt. Kuskilt Piia ja Kaupo kandist kostab köhimist. Eve (heledate juustega) ohkab aeg-ajalt õndsalt. Kella mul pole. Soe on. Peaks vist järgmise üles ajama, aga ei viitsi veel. Heino ikka norskab, mõned nihelevad. Ei tea, kas virmalisi on taevas, vaatama ei viitsi minna. Tanel ütles:"Mh, mõh", ei tea mis ta sellega mõtles. Tuli põleb õnneks ilusasti. Kellegi kinnas kadus teadmata suunas. Ma loodan, et see kärssama ei lähe. Peab vist ikkagi Eve üles ajama.