02.01.1998, reede

Distants: Umbes 5 km suuskadel ja 25 - 30 km auto-bussiga, päeval Apatiitide peatusest Murmansk-St.Peterburg rongile (24 h, kiirem rong)

Janek:

Kella 5 paiku hommikul oli äratus, joodi ainult kohvi ja näksiti kuivikut, mis veel hävitamata polnud. (Piia: kohvi kõrvale oli ikka kondentspiima ka.) Telk kokku, suusad jalga, kotid selga ja suusatama. Viimane laskumine oli mööda jäist, lumest lahti lükatud autoteed, kus hoog läks päris suureks. Peale kohalikult õige tee pärimist, jõudsime bussipeatusesse. Lõpuks tuli mingi kongiga veoauto, millel istmed sees. Alguses planeeritud saun jäi ära, sest sealsetel oli suur püha ja kõik oli kinni.

Rongis.

Väsimus on meeletu. Rongisõit oli tappev,     Janek näitab jaamas, kuidas pingil magada                                               palavus oli tappev, loksutamine oli tappev.

Tanel:

Hommikul oli sama raske tõusta kui tavaliselt ja saapad olid sama külmaks kõvastunud nagu tavaliselt, nii et igati tavaline hommik, kui just kellaaeg välja arvatud. Minema saime rekordhilinemisega, ainult 20 minutit. Esimesed pool tundi sõitsime hõreda metsa vahel, siis aga jõudsime järveni (Malaja Vudjavr), millel oli kena jäine kaas peal. Ajasime vahed suuremaks ja hakkasime liikuma. Intsidente polnud. Järvele järgnes lühike tõus ja siis pikk laskumine mööda jäist autoteed. See oli mõnus, kuna kiirus paisus suureks (mina pidurdada ei saanud, sest kelk libises kiiresti taga ja oleks võinud mind pikali sõita) ja ma ei kukkunud kordagi. All mööda teed edasi minnes nägime ka esimesi inimesi, kes meile head uut aastat soovisid ja "Privet sportsmenõ" ütlesid. Bussipeatuses ajasime suusad maha ja sidusime kimpu. Otsustasime sõita otse Apatitõ raudteejaama, mitte Kirovskisse.

Raudteejaamas toimus järgmine intsident, Kaupo kui Tartu geograafia üliõpilane oli Ösel Foodsi "Kellukese" limonaadi pudelis kaasa võtnud 96 kraadist piiritust (kust ta selle sai, ajalugu diskreetselt vaikib). Jaamas pakkus ta mulle juua, öeldes, et "ära suurt sõõmu võta". Mina arvasin loomulikult, et ta pakub vett ja ei taha mind liialdavat lihtsalt sellepärast, et vesi otsa ei saaks ja lasin tema hoiatuse kõrvust mööda.

 Kaupo teeb Taneli peal loomkatseid (piiritus+kohvi, pange tähele paberit tema käes - kõik katse tulemused pannakse kirja)

Suur lonks piiritust eriti kurku ei kõrvetanudki, eriti kui kohvi kohe peale juua, aga 10 minuti pärast hakkas maailm kõikuma ja uni tuli peale (sain sellest siiski võitu).

Rongis oli minul lõbus ka restoranvagunis, aga las parem asjaosalised ise kirjutavad sellest !!! (Piia: See on ikka heaks tavaks olnud, et pärast matka pisut rongi restoranvagunis einetada. Mindi siis seekordki. Olime kuuekesi. Laual olid toredad pepsipudelist tehtud vaasis salfetkadest kaunistused. Üldse nägi restoranvagun kena ja ehitud välja, nii et kahetsesin tugevasti, et fotokat kaasa ei võtnud. Menüüs oli mitmeid roogi. Kaire valis supi, see polnud väga kallis. Tanel ei võtnud midagi. Meie Kaupoga, Heino ja Janek võtsime praed ning salatid. Salatil polnud viga: tomatid ja sibul õliga üle valatud. Praad osutus aga pettumuseks: oli selline konservliha, mis oli garneeritud mõne praetud kartuli, hapukurgi ja veel millegagi. Kelner oli alul öelnud, et see on sealiha ja hind on ca 35000 rubla. Pärast makstes selgus, et see oli midagi muud, mille hind oli veel 5000 rubla kallim. Mina sain igatahes kogu oma vene rahast seal lahti ning jäin Kaupole veel võlgugi. Oli ikka kallis praad küll!!!).

 Piia: rongis loomulikult sõime ka

Õhtul lavastasime Piia ja Kaupoga ühisvagunis (kus oli mõistlik temperatuur meie vaguni saunaga võrreldes) Olev Remsu näidendit "Tsingis-khaan on Ungern-Sternberg". Siis tuli uni.

Kaupo:

Palav, higi (rongis)!