26.12.1997, reede

Distants: Tallinn-St.Peterburg (rongiga, kaugust vaata ise kaardilt)

Piia:

Mina pean alustama sellest, kui saabusin taksoga Tartu bussijaama. Minu rõõmsaks üllatuseks oli seal Tallinna bussi ootamas üks sturmas ja matkasaabastes tütarlaps, kellel oli seljakott seljas ja suusad käes. Kuna bussijuht ei rutta kunagi asjade allapakkimisega, siis jõudsin tütarlapsega tutvuda juba suuski pagasiruumi toppides. Ta ütles, et läheb matkama, Hibiinidesse. Bussis oli minu koha hõivanud üks kole suure kotiga tädi ja see andis mulle võimaluse otsida endale uus koht. Minu rõõm oli suur kui silmasin matkatüdruku kõrval vaba kohta. Siis sai küll kohe küsitud, et kas matk läheb lahti Noorte Matkaklubi kaudu, nõnda selguski, et olimegi grupikaaslased. Tütarlapse nimi oli Kaire. Sõit oli kole lõbus ja und ei tulnudki. Tallinnas võtsime muidugi takso, sest minul polnud aimugi, kus see Kullo on. Taksojuht (venelane) kiitis, et me oleme väga toredad tüdrukud, et Tallinna eestlased küll sedasi ei vestle. Minul oli hea meel üle hulga aja vene keelt rääkida, Tartus seda ju tarvis ei lähe ja Venemaa jaoks oli vaja harjutada.

Kullost on mul meeles, et kõik sekeldasid seina servades. Oli üks selline karu moodi poiss, kes istus põrandal ja õmbles telki (Tanel: see oli mina), püüdsin talle naeratada, aga minu arvates ta ei reageerinud. Teised kaaslased pakkisid enamuses oma kotte ümber. Meiegi saime mõne kilo juurde. Eero oli hea poiss ja sättis mu suusasidemed ümber. Mina ikka päris ei jaga seda arvamust, et matkal on kõik mehed. Kummaline, kui rongis olime ja võileibu tegime, siis olid küll mõned ikka naised ka (Tanel: matk algab matkapiirkonda sisenemisega:)). Parem jäägu ikka igaüks oma liistude juurde. Samal ajal pakub matk palju enam võimalusi mehele end mehena näidata kui igapäevaelu. Ma ei tea kas naisele naisena ka. Ei ole ekspert.

Selle üldkoosoleku ajast jäi mul meelde, et tekkis küsimus "kasside" kaasavõtmisest. Olen nii mõnelgi matkal käinud, aga "kasse" pole kunagi kasutanud. Mäletan vaid esimesest matkast, et veoauto kastis oli kole vastik nende otsas istuda, torkisid nii hirmsasti. Nii et "kassidest" oli mul küll ükskõik. Vildid on aga talvematkal toredad, nende poolt olin küll.

Rongis olime Martiniga ühes vahes koos kahe vanema vene daamiga. Martin oli end kombekas juba higiseks ajanud ja ta tahtis seda seljast ära. Nii vahva oli vaadata kuidas daamid punastasid kui Martin striptiisi tegi.

Rongis õppisin ära uue kaardimängu "Üliõpilane", sain tublisti punkte märkida. Mulle see mäng päris meeldis, aga ma tõesti enam ei mäleta, kas võitsin või kaotasin. Aga lõbus oli kindlasti. Tanel kui kaardipaki omanik, tahtis ka kaarte mängida, aga kahjuks oli mäng selleks korraks läbi. Siis nad hakkasidki Martiniga ennast kiitma, et kui vajalikud ja tähtsad on nad matkagrupile ning et ega neid juba naljalt kuhugi maha ei jäeta (Tanel: mina igatahes märkan siin mõningast kibestumist sellest, et mõni ainult mingit toitu tassida sai:)). Siitpeale ristiti nad Telgiks ja Ahjuks (Tanel: mina transportisin telki ja Martinile jäi ahju tassimise mõnu) ning sellest sai ka üks pilt tehtud.

                                                                              Ahi ja Telk (Martin ja Tanel)
Marju:

Hakkasime sõitma Peterburgi poole kell 20.10. Teised inimesed rongis läksid kohe magama, aga meie hoopis tutvusime omavahel ja mängisime täringuid ja kaarte. Oli väsitav ja eriti aeglane mäng. Piirile jõudsime juba järgmisel päeval (01.00).

Tanel:

Kogunesime Kullosse kella neljaks päeval, esimesena nägin oma matkakaaslastest (v.a Heino) Marjut, kes astus umbes samal ajal maja ees autost välja kui minagi. Tuli välja et me olimegi esimesed kohalejõudnud (jällegi v.a Heino). Minule anti kohe matkavarustus kätte, pidin transportima telki. See valik osutus mõnes mõttes valeks (kui toiduained söödi matka ajal ära ja kotid muutusid kergemaks, siis telk oli vähemalt sama raske ja takistas edasiminekut), teisalt jälle suhteliselt heaks (esiteks libises telk kelgul, teist põhjust otsi Taneli matkatarkustest, mis on eraldi välja toodud). Kohe alguses pandi mind käsitööd tegema, pidin telgile ühe lapi külge õmblema ning puurisin noaga elegantselt Marju kelgule augud igasse külge, mis pidid oluliselt aitama telgi kinnitamisele kaasa.

Aegamööda hakkasid ka teised saabuma, polnudki nii hull kui alguses olin kartnud :).

Välkkoosolekul jagati viisad, tervisekindlustus ning otsustati minna ühe telgiga (mõeldud 10-le inimesele). Umbes kella 19.00 ajal hakkasime kahes jaos Balti jaama poole liikuma, kuhu troll nr. 5 meid ka kenasti õigeaegselt toimetas.

Rongis toimunud tutvumise käigus saime teada teineteise eesnimed (vaata osalejate nimekirja) ja ülevaate ka matkakogemustest. Igatahes jäi mulle mulje, et mina olin ainuke kes polnud enne käinud ühelgi matkal, isegi mitte ühepäevasel ja Eestis.

Muide juba esimeste kaardimängude ajal ilmnes kogu matka kestel kestnud tendents, et mina kaotasin peaaegu kõik kaardi-ja täringumängud (ainuke mäng, mida ma oleksin võinud võita jäi pooleli).