27.12.1997, laupäev

Distants: saabumine St.Peterburgi, vähemalt 10 km linnas ja öösel St.Peterburg-Murmansk rongile.

Janek:

Veel mõned mängud kaarte ja täringut ning kõik. Päev algas äratusega kell 05.30. Pole halba ilma heata. Kui me oma asju rongist välja tõstsime ja Hindrek ning Heino sisse tagasi läksid, et veel viimaseid asju välja tõsta, otsustas rong depoosse sõita ja meie grupi liikmed kaasa võtta. Seadsime siis sammud jaamahoonesse, kuhu peale veerandtunnilist ootamist sõidutati (pagasi veokiga) ka kaduma läinud matkajad. Päeva alustasime linnaekskursiooniga, mille käigus püüdsime korduvalt oma valuuta eest vene rublasid osta. Raha lõpuks vahetatud ja väikest linnupetet ka võetud, läks seltskond laiali. Kes kuhu, osa Ermitaazi, osa äriasju ajama, mõni jumal teab kuhu. Õhtuks lepiti kokku, et kohtutakse tsirkuses, kus vastu harjumusi oli vähe akrobaatikat. Üldmuljet aitasid parandada loomad. Edasi suunduti koos raudteejaama, et jätkata oma retke poolteisepäevalise rongisõiduga reisi sportliku osa alguspunkti.

P.S. Kes pole Ermitaazis käinud, pole Peterburgi näinud. Üliõpilased saavad sisse tasuta. Kauba peale piisab ühest rahvusvahelisest üliõpilaskaardist, et terve grupp näeks seda, mis ei tohi nägemata jääda.

Tanel:

Janeki jutule lisaks peaks ütlema, et Peterburgis on laupäeva hommikul võimatu vahetada valuutat enne kella 9.30-t (vähemalt ei tuvastanud meie enne seda kellaaega ühtegi võimalust) (Piia:Oli küll võimalusi, aga kurss oli liiga madal.) ning peale seda võib kogu protsess jääda selle taha, et kontoris ei pruugi olla õiget raha tagasi anda (nt. pole teatud vääringus rahatähti). Enne valuutavahetust käisime ka Kaasani katedraalis, kus kuulasime vene õigeusklikku jumalateenistust ning kus leidus ka Kutuzovi haud.

Meie grupp (Piia, Martin, Heino ja mina) suundusime Ermitaazist linna. Muuseumi ei läinud me erinevatel põhjustel: Piia oli liiga aus, et kasutada võõrast üliõpilaspiletit, mina ei viitsinud, kuna niikuinii poleks pooltki näinud, Heino põhjust ei tea, aga Martinil oleks tekkinud probleeme üleriiete garderoobi jätmisega (ta kandis kombinesooni).

Nii me siis kõmpisimegi mööda linna otsides samas söögikohta. (Piia: tegelikult otsisime me alguses mulle uusi saapaid, sest minu kiievi matkasaapa tallad olid pisut pragunenud ning Peterburi märjas kliimas lirtsus üks minu jalgadest üsna õnnetult. Samas märkasin ma, et pragudest hoolimata oli matkasaabas säilitanud ka häid omadusi. Nimelt tegid mu kaaslased pidevalt pingutusi, et libedal pinnasel püsti jääda. Minu saapatallad olid ilmselt kui shvammid, mis imesid end jää külge.) (Tanel: huvitav, et matkasaabaste tootjad pole sellise tehnoloogia kasutamise peale veel tulnud?!)

Ega me midagi normaalset ei leidnudki, vahetult enne tsirkusesse minema hakkamist astusime sisse ühte tseburekibaari ja mitte kõige meeldivamas miljöös otsustasime meelekindlalt süüa.

Vahepeal käisime ka kohalikku matkaklubi "Lena" otsimas, mille ka lõpuks leidsime. Klubi juhatajat polnud kohal, aga ühe naisterahvaga vestles Heino päris pikalt nende korraldatavatest paadimatkadest.

Tsirkuses soovitas garderoobitädi meile väga üürida temalt binokkel, muidu ei pidavat midagi nägema. Ega kõike ei näinud jah, aga mitte kauguse tõttu,
vaid tuli välja, et minul ja Kairel olid piletid
Piia: sellest (tseburekibaar) sai ka pilt tehtud ja pildi peal tundub                natukene nurga taga ja seega jäi umbes 10% lavast
see baar üsna luksuslik (pildilt raske näha - Tanel)                                        meie silmadele kättesaamatuks. Muide peab ka
mainima, et pikemal inimesel (mina olen 187 cm kõrge) on seal ebamugav istuda, sest istmed on laste järgi disainitud (täpselt nagu pingivahed bussideski).

Tsirkuses sain ka oma kõige suurema shoki osaliseks kogu matka vältel. "Pringles'i" kartulikrõpsud maksid meie rahas 50 krooni, meil 23-24 krooni.

St.Peterburgil, kui linnal, aga on perspektiivi.