29.12.1997, esmaspäev

Distants: Umbes 6-7 km suuskadel

Kaire:

Tänane hommik algas põnevalt. Ma ei tea, mida teised hommikul tegid, aga meie Taneliga lihtsalt magasime - magasime, kuni meie peatuseni oli jäänud 5 minutit. Lahkusime rongist siiski koos ja õigeaegselt. See õnnestus vaid tänu Piiale, kes rongi liikuma hakates tõmbas hädapidurit (mis oli kahtlemata suur sündmus tema elus). Loopisime asjad lumme ja hüppasime ise järele. Olimegi Hibiinides (raudteejaamas - Tanel). Suusamatka alustades läks ühel Evedest suusaots peaaegu katki, ühele varusuusale pandi kiiresti tagavaraklamber peale, kuid Eve suusk kestab siiani (ja kestis matka lõpuni - Tanel). Lõpuks hakkasime läbi hommikupimeduse liikuma ja nii meil soe hakkaski. Pärast metsavahelist slaalomit jõudsime jõe äärde. Jõgi kohises, s.t mööda jõge minna ei saanud, kuid varsti muutus see võimalikuks. 12.00 sõime küpsiseid, juustu jt. häid asju. Peale lõunat ei liikunud me edasi eriti pikalt. Otsisime laagrikoha ja hakkasime endale kodu ehitama. Kõik nagu tegid midagi (kõige tõepärasem ja täpsem mingit meie tegevust kirjeldav väljend minu meelest - Tanel) ja pikaajalise pingutuse tulemusena oligi meie telk püsti. Natuke puidki sai tehtud. Ahi ei tahtnud aga hästi oma ülesandeid täita. Ja parandamiseks vajalikud tangid olid kadunud (Tanel: olukorrast aitas meid välja Martini imenuga, seda ka paljudel hilisematel kordadel) nagu palju muidki asju tänase päeva jooksul.

Sõime, jõime, seisime lõkke ääres ja tegime igasuguseid vajalikke asju. Nüüd on lõpuks ahi küdema saadud. Ja kõik on väga õnnelikud, et grupijuht meist nii väga hoolib ja ahju kütab. See annab hingesooja. Ja soe on soe. Võib-olla.

Ööbisimegi külmalt, aga külm ei olnud (Tanel: see oli ka Taneli viimane soe öö, sest magasin Marju ja Kaire vahel, ülejäänud öödeks komandeeriti/saadeti asumisele mind telgi seina äärde, põhjus on seni teadmata). (Piia: Martin magas ju selle öö lausa väljas, sest tal oli selline tunne, et ta sisse ei mahu).

Tanel:

meie hommikul rongis magama jäämises võis olulist rolli mängida meie paigutus vagunis. Grupil oli üks neljane vahe (platskaartvagunis), kus käis söömine ja kaardimäng. Teised magasid kahekaupa teistes vahedes ülemistel naridel. Nii, et hommikul võidi lihtsalt meie magamise vahest mööda minna, kuigi olin eelmisel õhtul Piiale lubanud hommikul tema tehtud võileibu sööma tulla. Ta vist arvas, et ma kartsin. Siis ei tundnud Piia veel mind, ma ei häbene kunagi midagi söögiga seoses. (Piia: Ega ma praegugi veel tunne. Mul tekkis tunne, et kõik on ärganud sellest, et Martin tuli juba varakult meie vahesse ja küsis süüa. Õhtul teda meie juures polnud ja ma arvasin, et Tanel ütles talle, et hommikul on võileivad. Saatsin Martini ta oma vahesse sööma, sest meie tahtsime ka pakkida. Kuhu need eelmisel õhtul armastusega tehtud võileivad said, mina küll ei tea. Rongis polnud ju söömiseks aega ja pärast nad välja ei tulnudki.) (Tanel: loodan, et suur must koer sai need meie võileivad endale, kuid kahtlen selles).

Mina vähemalt hüppasin rongist välja lahtise jopega ja kinnisidumata saabastega, bahillidest loomulikult rääkimata. Kohalikus Hibiinide raudteejaamas läks selletõttu ligi tund aega.

Esimese tunni liikusime mööda autoteed ja metsasihti, siis aga keerasime maastikule, kus ma ka kohe lume sügavuse ära proovisin. See oli ka viimane kord kui ma oma kummiklambrite ja telgiga läksin ette teed tegema. Mitte sellepärast, et ma ei oleks viitsinud, aga esiteks tulid sügavas lumes mul klambrid kogu aeg lahti ja teiseks on ikka kelguga üpris raske lumes liikuda. Tee kulges ka parajas võpsikus, nii et ma jõudsin juba ammendada kõik mulle tuntud sõimusõnad erinevates keeltes (põhiliselt eesti, vene ja inglise keeles). Vahepeal mõtlesin isegi ilma suuskadeta edasi liikuda, aga kui Janek ja Heino mind järgi ootasid, siis otsustasin ikka suuskade kasuks (taskulambi valgel). Probleeme tundus olevat ka mõnel teisel, näiteks oli Eero oma kutsikaga (varusuusk nööri otsas) kohati maha jäänud.

Igatahes kui me lahtise jõe kohinat kuulsime, kartsin mina, et kogu järgnev matk kulgeb sellises maastikus. Õnneks mitte. Bahillid räbaldusid igatahes minul selle päevaga (olid tehtud nailonist, alumine osa kohekordne). Ja suusal oli ka päeva lõpuks selline pikimõra sees, et otsustasin ühele varusuusale varutrossklambri (Piia oma, aitäh talle selle eest) peale panna, mis osutus väga targaks otsuseks, kuna see suusk ei tulnud mul enam kordagi jalast ära. Nii et matkale minnes trossklambrid !!


Kotihunniku alla on ennast peitnud Heino.
Tegelikult ei toimunud see intsident vist esmaspäeval,
aga muid pilte selle päeva kohta ei olnud.