30.12.97, teisipäev

Distants: Umbes 6,5 km suuskadel

Tanel:

Tegelikult peab alustama natukene tagurpidises järjekorras. Hetkel on kell 01.54 (nii et juba aasta viimane päev) ja mina istun Martiniga ahjuvalves. Ahi lõõskab, nii et selle ääres on suhteliselt tappev istuda (tagantjärgi meenutades peab ütlema, et see oli ka ainuke kord rongist/bussist väljas viibides ja mitte suusatades, kui oli palav olla). Mõni norskab (siinkohal olen diskreetselt vait), mõni oigab (Kaupo), Martin laob puid ja saapaid ritta, et endale magamiseks ruumi teha (ööbime 10 kohalises telgis 13-kesi). Eero pidime äratama järgmisena, s.o 02.30.

Lähemalt siis tänasest päevast. Äratus oli kell 06.00 ja erinevalt mõnest varasemast päevast kaasati sellesse protsessi ka mind ja Kairet. Kuna ööbimine oli olnud suhteliselt külm, siis loomulikult leidsime eest külmunud saapad (hiljem muidugi kogesime, et saapad külmuvad hommikuks sõltumata sellest kui palju vaeva me telgi soojendamiseks näeme), riided olid niiskelt soojad (ööbisin oma -15 C magamiskotis peaaegu täies suusavarustuses, v.a jope, mis oli pea all, saapad, mis külmusid nurgas ja kindad, mis sõltuvalt olukorrast soojenesid rõhtpuul ahju kohal või siis magamiskotis koos taskulambi ja fotoaparaadiga), õhk oli kargelt (lõdisema panevalt) külm ja tegelikult ei tahtnud üldsegi välja kobida.

Hea, et olin maganud mütsiga, sest äärmise magajana oli mul telgi külm ja märg serv olnud kogu aeg vastu pead (oleksin võinud kaotada selle vähese arunatukesegi).

Süüa tegid Kaire ja Martin, sõime kartulipudru lihakonservidega, kuivikuid ja teed - igal juhul hea toit ja kõhu sai ka täis. Loomulikult veetsime aega ka oma lemmiktegevusega - seisime ümber lõkke ja ajasime juttu. Seega pole üldse imestada, et minema saime alles 10.10, ilm oli juba hämaralt valge ja tegelik plaan oli liikuma hakata kella 9.00 ajal.

Läksime kohe jõele (jääga kaetud). Kui me muid ajagraafikuid pidada ei suutnud, siis lõunasöök oli õigel ajal, u. 12.15, sõime salaamivorsti, halvaad, shokolaadi, meega röstitud müslit ja jõime termosega kaasas olnud teed.

Liikusime kuni lõunani valdavalt jäätunud jõel (Malaja Belaja), põigates kaldale ainult siis kui jõgi oli lahti või paistis jää olevat liiga õhuke. Jõe kallas oli kaetud üsna tiheda lehtpuu padrikuga, kus liikumine koos kelguga oli aeglane. Natukene enne lõunat pöörasime jõelt vasakule kaldale ja hakkasime aegamööda tõusma. Tõusud oli lühikesed, kuni 10-20 meetrit ja lauged. Peale lõunat liikusime jõega (või ühe selle haruga) peaaegu paralleelselt. Laagripaika otsides eelistasime minna natukene rohkem mäe jalamile kui kulges meie teekond. Sobiva koha leidsime suhteliselt kiiresti ja kella 14.00 paiku hakkasime ette valmistama ööbimiskohta. Kuna selles kohas pidime olema kaks ööd, siis oli vaikiv kokkulepe natukene rohkem vaeva näha kui viimati (siis oli piiravaks teguriks ka see, et laagrit püstitas enamik esimest korda).

Matkagrupp jaotus kohe kohusetundlikult kolmeks, osa hakkas telgialust maad kinni trampima, osa lõkkeplatsi jaoks auku kaevama (Hindrek, Marju), lume paksus augu järgi u. 1,5 meetrit, osa kuuseoksi kokku tassima ning laotama (Roheline Kiir, Kaire, mõlemad Eved, Grete) ja valdav enamik valgus metsa kuiva puud otsima.

Kaupo leidis suure kuivanud kuusepuu (keegi heategija oli juba selle pooleldi läbi lõiganud), mille Heino ja Martin saagisid ja Kaupo ning mina elegantselt suusakeppidega endast eemale suunasime. Õhtu valge osa mööduski suuresti langetamispaiga ja laagri vahel pendeldades.
Pildile on jäänud eriti agarad (Piia ja Kaire) 

Peab mainima, et Eero eelistas üksi kuiva puud otsida. Janek oli valdavalt aktsioonis ahjuga. (Piia: Janek istus puu otsas ja raius meile oksi nii lõkkesse kui ka telgi alla). Kuuseoksad sellel laagriplatsil olid igatahes erilise hoole ja armastusega valitud ja paigutatud.

Asjaga mittekursis lugejal on muidugi raske ette kujutada, aga ülejäänud osa õhtust möödus ümber lõkke seistes, süües, teed juues, riideid kuivatades ja juttu ajades, mida me vahelduva eduga harrastasime kuni umbes kella üheteistkümneni.

Kuna meil oli kaasas ka üks teadlane (Roheline Kiir Piia), siis otsustasime kõigile oma vastamata küsimustele temalt vastused saada, spetsiifiliste küsimustega stiilis "mis on El Nino" tuli ta rahuldavalt toime, samas üldistele küsimustele a la "mis on elu mõte" jäi ta kahjuks vastuse võlgu. Lubas hiljem kirjalikult vastata. (Tanel: kas oli ikka sellel päeval või hoopis kolmapäeval). (Piia: On küll õige päev. Järgmine päev oli osa matkajaid nii väsinud, et elu mõte ei huvitanud neid enam.)