31.12.1997, kolmapäev

Distants. Umbes 12 kilomeetrit suuskadel (pool teed tagasi tulles oma jälgedes) + 3 lisakilomeetrit (vist) tipuvallutajatel

Marju (kirjutatud ööl vastu 2.jaanuari ahjuvalves, üsna külm on):

Vana aasta viimane päev. Päev algas varakult ja ilm oli ideaalne (pilvitu ja parajalt külm). (Piia: Esimene selge päev matkal).Umbes kella 9 paiku hakkasime sõitma Zapadnaja-Petreliuse kuru poole, eesmärgiga tõusta kurule ning võib-olla ka Hibiinide kõrgemale tipule. Peale pikka sõitu, küllaltki tasast, osutus kurule tõus suhteliselt lihtsaks, oli hästi ronitav, puudus jäine kõva lumi - firn. Kurule jõudes sõime lõunat ning Heino arvas, et tippu (Tsasnatsor) vähemalt kõik tõusta ei jõua. Osa meist otsustas siiski minna - Martin, Hindrek, Eero, Marju, Grete, Janek, Kaupo ja Kaire. Valisime kahe võimaliku tee vahel selle, mis tundus otsem, kuid tõustes osutus küllaltki järsuks ja jäiseks. Tõusul vaheldusid firn ja päikesest pehme lumi, kus tuli sumbata. Pärastpoole tuli välja, et teine tee, ehkki pikem, tulnuks kergem. Igatahes mõned jõudsid tippu. Grete, Janek, Kaupo ja Kaire läksid tagasi. Kaire sai jubeda ehmatuse osaliseks. Nimelt ta libises ~15 meetrit mõõda kive ja jäi õnne kombel pidama. Ütles pärast, et oli jube, aga õnneks ta eriti haiget ei saanud. Tippu jõudis esimesena Martin, kes oli kogu aeg eespool jooksnud. Mina, s.t Marju, jõudsin viimasena ja täiesti kurnatuna. Võimas vaade: mäed ja tasandik. Parajasti oli päikeseloojang, nii et taevas oli punane. Tohutult ilus.

Laskumiseks valisime mina, Eero ja Martin teise tee, sadula, kust me põhiliselt kelgutasime tagumikul alla. Mõnus oli. Hindrek läks sama rada pidi alla kust olime tõusnud. Viimane tõus kurule osutus minu jaoks väga raskeks, oleksin tahtnud sinna jäädagi (Tanel: pärast laagris olles ajasid nad juttu stiilis, et olekski sinna mingisse lumekoopasse ööbima jäänud.). Kurule jõudes oli juba täitsa pime, tähed särasid, kell oli umbes 16.30. Meid ootasid kurul juba kõik teised (v.a Grete, kes oli juba valges tagasi läinud). Need, kes tippu ei tulnud, olid ammu ära läinud. Hakkasime laskuma laagriplatsi poole, mis osutus pimedas küllaltki keerukaks protseduuriks. Aga peale ränkrasket tõusu tundus
Mt.Tsasnatsor, 1192 meetrit (Martin, Marju, Hindrek)                              suusatamine, mis põhiliselt koosnes laskumistest, tõelise paradiisina (mitte Martini arvates). Kohale jõudsime umbes 18.45, ning hakkasime ootama uut aastat. Lõpuks ta tuligi. Mõne jaoks kolm, teiste jaoks kaks korda ning Hindrek magas üldse kõik maha, kaasaarvatud kella 24.00-sed päkapikud, kes kinkisid meile imearmsaid kummielukaid (pisikesi). Tore oli.

Janek trükkis:

Kõrgema tipu vallutamine.

Minema hakkasime nagu tavaliselt palju hiljem kui planeeritud. Pakiti kaasa ka kolm seljakotti, millesse pandi riideid, toitu ja varuklambrid. Kui tavaliselt paistsid mäed tumedad heleda taeva taustal, siis sellel hommikul oli tõusev päike värvinud tipud valgeks hommikuse tumeda taeva taustal. Minul endal oli klambritega alalõpmata mingi probleem. Sel hommikul oli püsti kurat lahti. Ma sain ainult korra rada ajada. Sinna kurule tõusmine võttis ikka tublisti aega ja vaeva (Tanel: võrdle seda ja Taneli arvamust Marju nägemusega kurule tõusmise raskusest/kergusest ja siis nimetatakse neid õrnemaks sooks). Kella 12.30 paiku jõudsime
Kurule tõus
kurule, kust avanes vaade vallutamist ootavale tipule (Tsasnatsor). Söödi natuke ja pealik ütles, et teil on aega 3 tundi selle vallutamiseks. Juba laskumine oli piisavalt närve kõditav. Kuna mõnel olid paremad saapad, siis muutus grupp üsna pikaks hanereaks. Millegipärast valiti teekonnaks kõige raskem trajektoor. Mõned jäid juba alla orgu ootama. Terve mägi oli kaetud firniga, mida osaliselt kattis pehme lumi. Lahtise lumega kohad polnudki nii ohtlikud kui firniga, mida oli tihtipeale võimatu jalaga läbi lüüa. Ja tõusunurk aina suurenes. Kellel olid spetsiaalsed matkasaapad, neil polnud sellest midagi, sest neil oli pidamine enam-vähem. Korraks libastus Kaire ja libises oma 15 meetrit . Sinnapoole ta suunduski peale seda, kui oli ennast korda seadnud. Istusin minagi maha, panin viimase suitsu ette ja mõtlesin, et kui ma ükskord üles jõuan, on juba pime ja allatulek oleks ääretult ebamugav. Nii otsustasingi otsa ringi keerata ja tagasi kurule minna. Sinna jõudes avastasin, et tippu jõudnuid polnud kusagil näha ja kurule jäänud olid juba ära sõitnud. Niisiis tegin ma shampuse lahti ja tähistasime ette saabuvat uut aastat ning tippu tõusjate eest ka mäe vallutamist. Ðampus oli kergelt jääs, aga pauku tegi küll. Umbes poole tunni pärast saabusid ka vallutajad õnnelikult tagasi. Kui me lõpuks laskuma hakkasime, oli juba pime. Mitte midagi ei näinud, ääretult ebamugav. Enda kukkumisi ei jõudnud kokku lugedagi. Õnnelikumad olid need, kellel taskulamp kaasas, nemad nägid vähemalt kümmekond meetritki ette. Lõpuks saime ikka all kokku ja suundusime laagrisse tagasi.

Aastavahetus.

Kuna asusime Venemaal, siis võtsime esimese aasta vastu kohaliku aja järgi. Edasi pandi tee uuesti tulele ja aeti niisama loba. Järgmiseks võeti vastu kodumaine uus aasta ning veel tunni aja pärast Kesk-Euroopa uus aasta ja lõpuks Inglismaa oma, mida kõik enam ei viitsinud/jaksanud.

Päkapikud käisid. Eesti enda omad. Nii vähemalt pealik ütles. Puude küljes pakikesed. Kõik lugesid salmi või laulsid, mille peale igaüks (peale Hindreku, kes magas) sai ühe vahtkummist looma.

Pidulaud oli täis üllatusi (nii söögi kui joogi poolest). Shampus joodi küll päeval ära, aga oli veel "Vana Tallinn" kondentspiimaga, oli viskit, oli Belõi Aisti, oli Leedu veini (Tanel: pagan, see ei olnud Leedu vein, vaid Hispaania oma, ise ostsin, millegipärast ristiti see Leedu veiniks Kaire poolt).Mina ise pakkusin üllatustoiduks ananassi kompotti vahukoorega,mida mõlemat tuli enne kõva vahukoorega,mida mõlemat tuli enne
Ettenägelikud päkapikud jätsid kingitused puu külge rippuma                            kõva üldse süüa oleks saanud. Veel oli keeksi.                                                                                                          Mida kõike seal ei olnud.

Tanel:

Enne kurule tõusma hakkamist läbisime umbes 4-5 kilomeetrise suhteliset lauge lõigu, kus oli küll tõuse-laskumisi, kuid kõrguste vahe oli üsna väike. Kogu selle orus suusatamise aja jälitas meid udu. Peab mainima, et see oli matka esimene selge päev, seda jamam oli vaadata udu saabumist. Õnneks jõudsime enne kurule tõusma hakata kui udu meid kätte sai. Järgi ta meile ei tulnud, vaid ootas kannatlikult meie tagasipöördumist kurult. (Piia: See polnud udu, see oli pilv, mis jäi meist sellesse jõe orgu maha.) No aga kurule tõusmise kohta on mul natukene teine arvamus, ikka oli küll pingutav. Sama arvas ka Janek kui ma talt seljakoti võtsin enne suurema tõusu algamist. (Piia: Pean kuhugi selle kommentaari ikka kirjutama, seoses näomaskiga Sel tõusul oli ju ainus kord kui matka jooksul pisut tugevam tuul tõusis. Pealik arvas, et tuleb siis maskid pähe panna. Värvi poolest oli enamus maske mustad. Kairel oli kirju ja minul valge. Aga maskiga edasiliikumine oli ikka tõeline piin, tundus, et õhku üldse ei anta. Võtsin ta peast esimesel võimalusel ja tuul oli ka selleks ajaks vaibunud.)

Kurul oli muidugi ilus vaatepilt. Kui kerkis küsimus tipule tõusmise kohta, siis mina, Piia, Heino ja mõlemad Eved otsustasime mitte minna. Minu põhiline argument oli see, et pimedas ei taha ma nii ohtlikku asja ette võtta ja valges ei oleks nad niikuinii tagasi jõudnud, lisaks olid mu mõtted juba laskumise juures, mis tõotas tekitada uusi probleeme. (Piia: minu argumendiks mitte üles minna oli see, et aega oli liig vähe, et valges tippu ja tagasi jõuda. Poleks saanud rahuldust ei ronimisest, vaatest ega tagasisõidust. Tagasisõit aga tõotas tõeliselt toredat suusasõitu, ilma seljakotita ja otse päikeseloojangu suunas. Tegelikult oligi see väga ilus, selline hetk kui tahaks öelda," Oh
  Kurul                                                                                                                             kaunis hetk, oh viibi veel!")
  
Peale mõningat ringivaatamist ja hingetõmbamist hakkasime tagasi minema. Kaasa võtsime ka ühe seljakottidest (Heino kandis). Alguses olin laskumist natukene peljanud, tegelikult osutus aga see tõeliseks naudinguks, vaatamata kõigile kukkumistele (kokku umbes 6-7). On üks asi käia mäesuusatamas kuskil suusakuurortis, teine asi on ise jälgi värskesse lumme sisse sõita. Fantastiline. Tegelikult oli kogu tagasiteekond mõnus, sõitsime mitte eriti tempokalt, aeg-ajalt fotosid tehes. Tagasitee kulges pidevalt allapoole.

Muide, pärast tuli välja, et meie laskumist nautides tehtud suusajäljed olid hiljem pimedas tulijaid natukene segadusse ajanud: nemad eeldasid, et me tuleme lihtsalt koos mäest alla, tegelikult tuli igaüks meist rohkem oma trajektoori pidi, võimalikult seda tegevust nautides (näiteks sõitis Heino suurema kiiruse ja pikema sõidu saamiseks kohati väga kaugele meie esialgsest kurule tõusmise teest).

Õhtul, kui kõik jälle õnnelikult koos, tehti ka meie matka kõige eksootilisem eine: riisipuder, kuhu pandi sisse ka makarone, makaronide maitseaineid, ananassi, rosinaid, küüslauku (vaatamata Eve vastuseisule) ja loomulikult ketðupit. Maitses küll hästi.

Uut aastat oodates võeti läbi ka eesti XVII Üldlaulupeo repertuaar, kusjuures eeslauljateks olid Kaire ja Piia (Kaupo etendas rütmimasina osa).Kingiks sain mina vahtkummist hiire (laulsin mutionu laulu, mitte päris originaalsõnadega). Peale kella ühte vajusin magama.

 







  Naiskoor (Marju, Grete, Eve, Eve, Kaire)