Niisiis, on1997 aasta novembri lõpp/detsembri algus. Tanel on leidnud tööst vabal ajal mahti sirvida internetilehekülgi. Kuna talle on alati meeldinud lugeda reisikirju/päevikuid, siis on tema üheks lemmikkohaks Lonely Planet'i kodulehekülg ning nimekiri eestikeelsetest matkapäevikutest.

Samuti on Taneli vanem õde Karin (Taru Ülikool: BSc geograafias, University of Idaho: MSc geograafias), kes praegu elab ja töötab (Payapi Ülikool) Taimaal, Chiang Mais, rännanud/matkanud Kesk Aasias, Koola poolsaarel, USA kõrbedes ning läänerannikul, Hiinas, Tiibetis, Nepaalis, Taimaal ja Vietnamis (pean igaks juhuks üle kontrollima, järsku jäi midagi välja). Loomulikult on siis Tanel näinud kõiki matkapilte, kuulnud ülistusi matkaseltskonna, looduse ja nähtud inimeste kohta. Ja nii juba ligi 10 aastat.

Lisaks on Taneli ema omal ajal olnud süstamatkaja. Lugusid sellest pole eriti kuulnud, aga ehk sain mingi päriliku vea külge.

Lõpuks läks Tanelil kops üle maksa: kui kaua saab selline olukord kesta. Vaja midagi ette võtta. Kohe.

Ja siis jõudis Tanel Noorte Matkalubi (NMK) koduleheküljele (nüüd anname sõna Tanelile endale)

 "...nojah, tegelikult olin mõtet matkamisest mõlgutanud kauem, juba augustis helistasin Matkaklubisse ja pärisin Dolomiitidesse suunduva matka kohta. Ainuke viga oli selles, et olin hilja peale jäänud, sest passi koopiat ja pilte nõuti juba esmaspäeval (traati tõmbasin reedel). Loomulikult polnud mul mingit varustust ja mõte tundus ka natukene seedimist vajavat. See matk jäi siis minu jaoks ära.
Novembri lõpus nähtud pakkumine aga paistis sobivat. Helistasin siis sinna ja pandi mind rääkima Heinoga (tulevase grupi juht). Sain enam-vähem teada mida peab kindlasti kaasa võtma (matkasaapad, soojad riided, magamiskott, üllatusjoogid-söögid, seljakott ja bahillid). Etterutates peab ütlema, et nende bahillidega oli igavene jama nii enne matka kui ka matka ajal ning kui ma veel kunagi talvematkale lähen (seda kindlasti ma teen), siis teen/ostan endale ikka ühed igavesti korralikud bahillid (sest ajalugu näitab, et need annavad suure panuse matka nautimiseks). Ühel päeval (vist juhtus jälle esmaspäevale) läksin siis Heino juurde Matkaklubisse, kus toimus instrueerimine, nägin ka eelmisest Hibiinidesse toimunud matkast pilte, kus olid peal kaks nii kurva näoga tüdrukut, et ma kohe ehmatasin. Heino siis lohutas, et tegelikult oli nendel tüdrukutel ikka lõbus ka (enamasti).

Kuna aega polnud palju, siis mingit prooviööbimist Eestimaa metsades ei toimunud. Ülejäänud aeg kulus matkatarbeid kokku ajades. Kuna mulle põhimõtteliselt ei meeldi laenata (siis peab selle asjaga topelt ettevaatlik olema), siis pidin enamiku asju endale ostma, mis tõstis minu kulutused kõrgele. Samuti aitas kaasa see, et olen alati (kui võimalik) eelistanud kvaliteeti hinnale (veelkord: kui võimalik).  Ega palju polegi enam midagi õelda peale selle, et matkavarustuse valik on Tallinnas väga niru. Saabastest Salomon ja Halti, seljakottidest Halti ja NMK poolt pakutav Tsehhi toode, magamiskottidest vist ainult Halti ja jopedest HellyHansen, H2O ja Halti. Loomulikult on suur hulk odavaid asju, aga need pole enamasti matkamiseks tõsiseltvõetavad. Kuhu on jäänud sellised kuulsad firmad nagu Lowe Alpine, Karrimor, MacPac, Scarpa jne jne jne.Loodan, et olukord muutub/muudetakse (rohkem matkajaid- suurem nõudlus-suurem konkurents-parem valik ja madalamad hinnad).
Nüüd aga matka juurde"