Tähendamissõna viinamäe rentnikest on iseloomulik näide sellest, kuidas Jeesus vanatestamentlikest ainetest ja eeskujudest lõi oma võrdumi, kuid samas ka näide sellest, kuidas võrdum algkristliku kiriku kasutuses kasvas ja Jeesuse enda eluloo mõjul rõhuasetustes muutus. Prohvet Jesaja on võrrelnud Iisraeli Jumala viinamäega, mille heaks on omanik palju vaeva näinud, kuid mis talle suure pettumuse valmistas ja ei andnudki saaki. Jeesus liitus selle vana tõega, pidades silmas enda tegutsemist juutide keskel Jumala poolt volitatuna. Jeesus tundis erilist saatusekaaslust Iisraeli prohvetitega, kes lausa elu kaalule pannes olid kuulutanud rahvale Jumala tahet. Jeesus polnud siiski lootuseta. Jumal võib ka kaotust võiduks pöörata. Tema külv ja ehitustöö ei pea hukka minema. "See kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid", saab veel ehituse nurgakiviks.

Markuse kasutada olnud versioonis oli Jeesuse tähendamissõnast arenenud selgepiiriline allegooria, mis kõigis tähtsamais üksikasjus vastas Jeesuse kannatus- ja ülestõusmisloole. Tähendamissõna algab Jesaja kirja 5. peatüki täpse kordamisega. Tähendamissõna kuulajad ja lugejad mõistsid kohe seda võrdumit: tegu on Jumala viinamäega Iisraelis. Kuid siis tuleb esimene uudne detail. Viinamäe rajaja ja viinapuuväätide istutaja annab viinamäe rentnike kätte ja ise kolib ära võõrsile. See üksikasi seletab loo kulgu, sest Jeesuse aja Palestiinas omasid välismaalased laialdasi maa-alasid, mida nad kohalikele olid rendile andnud. Välismaalasist omanikud olid põlatud. Renti maksti lepingu alusel sõltuvalt saagist kord aastas. Viinamägi hakkas vilja kandma 4-5 aastat pärast selle istutamist. Omaniku saadetud sulased ei saanud kuidagi seda renti kätte. Nad pöördusid tagasi tühjade kätega ja hiljem, järgmistel aastatel, ei tulnud enam sootuks tagasi. On ilmne, et sulased tähendasid prohveteid. On ka kindel, et Jeesus teadis oma teed lõppevat vägivaldse surmaga. Siiski, sellises versioonis, millisena Markus selle loo sai, peegeldab see tähendamissõna tõelist kannatuslugu. Omaniku poeg ongi Jeesus. Ta hukatakse julmalt ja tema keha teotatakse linnast väljas asuval kurjategijate hukkamispaigas.

Kuid nii on ka viinamäe võrdum saanud uue konteksti. Viinamägi ei olegi enam Iisrael, vaid Jumala valitsus, mida Jeesus prohvetite töö jätkajana kuulutas. Rentnikud on siis juudiusulised juhid. See sõda Rooma ja juutide vahel, mis Jeruusalemma hävingule viis, on juba alanud. Need teised, kellele viinamäe omanik viinamäe annab, on võõrad rahvad, kellele Jumala valitsuse evangeeliumi nüüd kuulutatakse. Kuid mis sai Jeesusest, Jumala Pojast? Ta ei jäänudki hüljatuks ega surmavalda, vaid Jumal äratas ta surnuist üles. Temast sai kristliku kiriku nurgakivi, mis kogu ehitust üleval hoiab.

Jeesus ise on vaadelnud oma saatust Vana Testamendi tekstide valguses. Jesaja raamatu 5. peatükk Jumala viinamäest ja 53. peatükk Jumala kannatavast sulasest, aga ka Ps 118 ütlus imelisest nurgakivist, on viiteks sellest, et Jeesus teadvustas end Jumala valituna ja Messiana. Tähendamissõna lõplik formeerumine ja toonivõtmine on siiski Jeesuse eluloo tegelikust kulgemisest mõjutatud. Need sündmused, mida Markus järgmistes peatükkides kujutab, ei ole olnud juhuslikud lõigud, vaid kõike oli juhtinud Jumala püha tahe inimeste päästmiseks.

See perikoop on olnud üks nendest Uue Testamendi tekstidest, mille sõna-sõnaline tõlgendus on sütitanud viha juutide, Jumala Poja tapjate vastu. Kui katoliku kiriku II Vatikani kirikukogu, nagu ka Kirikute Maailmanõukogu üldkogu juba varem, tõrjus neid äärmuslikke juudivaenulikke tõlgendusi ja siirdas vastutust ka Rooma võimu esindajaile, siis Egiptuse kopti kirik viitas sellele Markuse kirjakohale, mis tõlgendab just nimelt juute Jumala Poja tapjatena. Nii et mõistujutu kohandamine ja konteksti leidmine jätkub edaspidigi. Õige kokkuvõte antud tekstist oleks siiski küsimus, miks Jeesus pidi oma eluga pitseerima sõnumi Jumala valitsusest. Miks meie, tänapäeva inimesed, hakkame vastu "pika meelega Jumalale" ja Jeesusele, tema armsale Pojale?

Markuse liigenduse järgi lõppes Jeruusalemma kolmas päev viinamäe võrdumiga. Järgnevad perikoobid võib asetada järgmisesse päeva. Need kolm vaidlust, mis nüüd järgnevad (12:13-34) ja mis juba Jeesuse ütluste traditsioonis ühte kuulunud on, ei eelda sellegipoolest tingimata, et Jeruusalemm on nende situatsioonide sündmuspaigaks. Markuse liigendus on kõige esmalt evangelisti enda suletöö.

Küsimust maksu maksmisest keisrile oli variseride liikumises palju arutatud. Heroodeslastele oli see küsimus lihtsam, kuna heroodeslased võisid Rooma võimupositsiooni tänada. Variseride esindajad kõnetavad Jeesust kui sellist kuulsat rabi, kes suudab lahendada keerulisemagi Moosese käsu rakendamist puudutava küsimuse. Selles austavas ja lipitsevas alguses sisaldub samal ajal soov panna Jeesus täbarasse olukorda, vastaku ta siis eitavalt või jaatavalt. Variserid, erinevalt heroodeslastest, ei kiitnud heaks Rooma ülemvõimu, kuid ei õhutanud ka eriti mässule selootide kombel, kelle jaoks maksu maksmine keisrile oli eksimus Jumala, Iisraeli ainsa kuninga vastu. Selootide liikumine tegutses põrandaalusena sama maksu a. 6 pKr. põhjustatud mässust alates. Kui Heroodes Suure poeg Arkelos vallandati, siis Samaariast, Juudamaast ja Idumeast moodustati keisri vahetu valitsuse alla kuuluv provints, mille elanikud pidid maksma keisri enda (fiscus-) kassasse nn. census- ehk peamaksu. Kui Jeesus oleks maksu maksmise heaks kiitnud, oleks ta kaotanud patriootilise ja religioosse rahva poolehoiu, kui ta jällegi soovitanuks elanikel keelduda maksu maksmisest, oleks teda võidud süüdistada mässule õhutamises.

Jeesus tuli sellest täbarast olukorrast puhtana välja viisil, mida tuntud juudi teoloog (C. F. Montefiore) on iseloomustanud kui hiilgavat. Jeesus ei hakanud tõlgendama mingeid Moosese käsu sätteid, vaid apelleeris otsekui "luterlikult" vestluskaaslaste mõistusele ja oma autoriteedile. Maksu pidi maksma roomlaste vermitud hõbeteenariga, kuid seda Jeesusel ja tema vaestel jüngritel ei olnud. Silmakirjalikud variserid pidid talle näitama seda raha, kust igaüks võis näha keiser Tibeeriuse pilti ja lugeda lühendina sõnu: Tiberius Caesar Divus Augusti Filius (Jumalik Tibeerius Caesar Augustuse poeg). Käesoleva raamatu autor on Kaisarea rannaliivast leidnud vaskraha, kus oli keiser Claudiuse pilt. Sõna "jumalik" oli raskeim suutäis juutidele. Okupatsiooni tuli tunnustada kui fakti, kuid mitte seda, et maad nüüd valitses iseennast jumalikuks nimetav keiser. Kui Jeesus soovitab anda keisrile see, mis temale kuulub ja kus tema piltki on, ei võinud teda süüdistada keisrivastase mässu õhutamises. Kuid see, et Jeesus ei unustanud asja religioosset külge, vaid rõhutas eriliselt seda, et Jumalale tuleb anda see, mis Jumalale kuulub, ehk inimene tervikuna, inimene, kelles on Jumala pilt ja kes on Jumala "raha", tõrjus tagasi teise ühekülgsuse, isikukultuse ja riigivõimu jumalikustamise. Jeesuse poolt öeldut mõistetakse valesti, kui tõlgendatakse ta sõnu nii, justkui oleks Jeesus esitanud Jumala ja keisri võimu vahel mingit võrdjaotust või tööjaotust. Kogu võim on Jumala käes ja ka ülemvalitseja, nagu Paulus ütleb, on Jumala teenija. Valitseja- ega riigiabsolutismi maksuraha maksmise heakskiit ei tähendanud.

Jeesuse vastust variseridele, mille peale nood enam midagi kosta ei suutnud, on siiski kiriku ajaloo jooksul eri viisidel tõlgendatud. Kui ühed on Jeesuse sõnadele viidates rõhutanud kristlase ühiskondlike kohustuste täitmist, siis teised on näinud juba Paulust riigisõbralikkuses Jeesusest kaugemale läinuna. Oma rahamanöövriga Jeesus pigem pilas keisrit, kui hoolitses tema andami eest. Kristlike kirikute suhtumine riigivõimu on sel kombel vaheldunud. Ühest küljest on kirikud liialt soosinud riigi, parteide ja ühiskonna tahet, üritades anda "keisrile seda, mis temale kuulub", teisest küljest jällegi on nad võimaluse avanedes ise pürginud poliitiliselegi võimule, kirikuriigi loomisele või kiriklikult valitsevate ühiskondade rajamisele. Ühelt poolt on kardetud religiooni segunemist poliitikaga ja eraldutud ühiskonnast kui kurjast maailmast, teisalt on Piiblist püütud välja lugeda isegi poliitilisi juhtnööre. Maksuraha küsimus vaheldub edasi eri ajastutes ja eri olukordades. See on alati uuel moel ajakohane.

Usk surmajärgsesse ellu, surnuist ülestõusmise või mingis muus mõttes jagas Jeesuse-aegse juutluse eri rühmadeks. See oli osalt sellest tingitud, et Vana Testamendi kirjutistes polnud kõnealust probleemi piisavalt käsitletud, kuid osalt ka hellenistlike ehk "kreeka" arusaamade tungimisest juudi mõtlemisse. Markuse evangeeliumiga koos teatavad ühtelangevalt ka Luuka Apostlite teod (Ap 23:8) ja juudi ajaloolane Josefus, et saduserid ei uskunud ülestõusmisesse, mis oli samas variseride dogmaatika keskne õpetus. Saduseride preesterlik "partei" pidas juhtnöörideks vaid Moosese raamatuid, kus pole juttu ülestõusmisest, samas kui variserid apelleerisid prohvetite raamatutele (Js 25-26, Hs 37 ja Tn 12), mis eeldavad surnute ülestõusmist päevade lõpul. Nimetatud erimeelsust mõjutas ka see, et saduserid olid saanud mõjutusi hellenistlikust tarkuseusust (sofismist), samas kui variserid apelleerisid juudi kirjatundjate suulisele, sageli päris rahvapärasele õpetusele surnute uuest elust tulevases maailmas. Õigupoolest oli küsimus kahes erinevas asjas, ühelt poolt selles, kas üldse mingit surnute ülestõusmist olemaski on, ja teisalt selles, milline, ihuline või ainult vaimne, uus surmajärgne elu on. Need mõlemad küsimused teevad muret ka meile, tänapäeva inimestele, kes me samuti oleme mõjutusi saanud mitmelt poolt.

Saduseride lugu naisest, kes oli abielus olnud seitsme vennaga, oli puhtalt välja mõeldud näide osutamaks, millise absurdini ülestõusmine viib. Saduserid tõlgendasid meelega valesti 5. Moosese raamatu määrust (25:5-10), kuna seal polnud küsimus naise tulevikust, vaid juudi mehe nime ja pärija säilimisest suguvõsas. Variseride vastus sellisele väljamõeldud juhusele oleks olnud selline, et naine kuuluks tulevases maailmas esimesele mehele! Kuid Jeesus heidab kõik spekulatsioonid kõrvale. Tema jaoks oli küsimus ühest küljest pühakirja ja teisest küljest usku puudutav asi. Pühakirjast selgub, et Jumal on juba Moosese raamatuis, loos Jumala ilmumisest Moosesele põlevas põõsas (2Ms 3:1-15), teatanud, kes ta on ja mida ta tahab. Ta on elavate, mitte surnute Jumal. Ta tahab hoida osaduses ka need surnud, kes teda usuvad. Jeesus ei ütelnud, kuidas see juhtub, kuid asja seosest võib järeldada, et küsimus on nimelt patriarhide (esiisade) ülestõusmises. "Jumala väge" ei saa surm piirata. Kui Jumal vaid soovib, loob ta surmastki elu. Saduserid ei tundnud pühade kirjutiste Jumalat ega tema väge.

Kuid samas vastas Jeesus ka teisele küsimusele: milline on surmajärgne elu. Jeesus liitus mõningate Vana Testamendi kaanoniväliste ilmutusraamatutega, ennekõike (Etioopia) Eenoki raamatuga (15:7,51:4), kus surnuist ülestõusnute uut elu võrreldi inglite "vaimse" eluga. Kui variseride kujutluste järgi ka tulevases maailmas süüakse ja juuakse ning elatakse abielus, siis Jeesus ütleb kategooriliselt lahti sellisest materialistlikust ja ilmalikust ülestõusmiskäsitlusest. Uus elu on täiesti teistsugune kui vana ajalik, teistsugustele seadustele alluv. Miline see on, seda ei hakanud Jeesus üksikasjalikult kujutama. Ta ütles vaid, milline see ei ole. Kui pole enam surma, siis pole ka sündi ega abielu.

Evangeeliumi lugudest ei saa seepärast tuletada üksikasjalikku kujutust ülestõusmisjärgsest elust. Peaasi neis on teade, et Jeesus oma Jumala usu ja piiblitundmise alusel oli kindel ülestõusmises. Temale oli see usu küsimus. Kristlik ülestõusmise usk ei rajane siiski vaid Jeesuse usule, vaid ennekõike Jeesuse ülestõusmisele. Selles näitas Jumal oma väge ja tahet hoida osaduses need, kes Kristusesse usuvad.

Markuse jutustus Jeesuse ja juudi kirjatundja vestlusest käsuõpetuse tähtsaima käsu üle on ainulaadne kogu Uues Testamendis, ehkki stseen on jutustatud ka Matteuse evangeeliumis ja Luuka evangeeliumis. Nii üksmeelseina ja teineteist kiitvaina - "ilusasti vastasid", "tõtt mööda vastasid" - ei esine juutluse esindaja ja ristiusu alusepanija kusagil mujal! Kuid küsimust käsuõpetuse käskudest võibki kahel moel mõista. Juudi kirjatundjad, rabid tegid vahet käsuõpetuse kaalukamate ja kergemate käskude vahel ja harrastasid ka 613 üksiku käsu ja keelu keskendamist käsuõpetuse tuumaks, mis määraks kõik muud käsud. Nii ütles kuulus rabi Hillel, et kõik käsud avanevad põhimõttest: "Ära tee teisele seda, mida ise vihkad!", "kõik ülejäänud on vaid selle seletus." Juudi teise suure õpetaja, Aleksandria ajaarvamise alguse mõjukast filosoofist Filonist teatakse, et ta ühendas Jumala austamise ja inimese armastamise. Kuid mitte taolises koondamises üheks või kaheks käsuks polnud küsimus Jeesuse ja kirjatundja vahelises vestluses, vaid selles, millest üksi piisab Jumala ees ja ligimeste keskel elavale inimesele. Küsimus oli selles, mis kompenseerib kogu käsuõpetuse ja mitte ainult ei ava ega seleta seda.

Jeesuse vastus oli vormilt kahe Moosese raamatu lause ühendamine, mitte vaid kõrvuti asetamine, vaid ka üheks liitmine. "Tähtsaim", "esimene" käsk sisaldus juudi usutunnistuses, mida nad ütlesid igal hommikul (5Ms 6:4-5). Selles oli oluline see, et Jumal on üks ja et teda, ühte ja ainust Jumalat tuleb armastada kõigest südamest, kõigest väest. Kuid miks Jeesus liitis sellele tähtsaimale käsule teise käsu? Temalt küsiti ju vaid ühte käsku. Jumala totaalne armastamine on ligimese armastamine. Armastus ühendas need käsud. On vaid üks käsk, armastuse kaksikkäsk. See oli Jeesuse loov tegu, millele ei või leida vasteid juutlusest ega mujalt. Kui küsime, kuidas Jeesus selle peale tuli, võime viidata vaid tema enda isikule. Jeesus ise elas need kaks asja tõeks. Temale olid need üks asi, ainus vajalik. Nii, nagu ta kõiges küsis Jumala, Isa, tahte järele, nii ta elas ka teiste inimeste heaks, jagades nende elu. Apostel Paulus mõistis Jeesust õieti, kirjutades, et armastus on seaduse "täitumine" (Rm 13:10). Kirikuisa Augustinus mõistis asja samaoodi oma kuulsas lauses: "Armasta ja tee siis, mis tahad". Usupuhastaja Martin Luther on õpetanud just niisamuti. Sellest Jeesuse vastusest algas uus tee.

Kuid ka see oli üllatav, et juudi kirjatundja kiitis Jeesuse uue "õpetuse" heaks. Ametliku juudi käsuseletuse järgi oli kolm asja, millel püsib kogu maailm, nimelt käsuõpetus, ohvritalitused ja armulikud teod. See kirjatundja nägi ometi, et armastuse osutamine on tähtsam kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid. Selles ta ühines juba prohvet Hoosea kaudu vahendatud ilmutusega Jumala tahtest: "Ma tahan halastust, mitte ohvreid" (vrd. Mt 12:7 ja Ho 6:6), seisukohaga, mis valitses kogu Jeesuse tegevust (vt. ka Mt 9:9). Jeesus ei ütelnud, et Jumala riik on tema päralt, vaid et ta polnud kaugel Jumala riigist. Jumala riiki ei või lahutada Jeesuse isikust.

Markuse lõppsõna, et keegi ei julgenud temalt enam midagi küsida, lõpetab neid kolme vaidlust käsitleva osa ja liitub veel paremini esimese ja teisega kui selle kolmanda perikoobiga.

Markus on Jeesuse avalike vestluste lõpuks esitanud kolm lühikest perikoopi, milledest esimene sisaldab Jeesuse küsimust, teine tema hoiatust ja kolmas tema jutustatud näidet. Kaitsepositsioonilt siirdub Jeesus nüüd rünnakule. Psalm 110 on olnud eriti tähendusrikas algkiriku õpetusele Kristusest, nii nagu mitmed Uue Testamendi kirjakohad näitavad. Psalm pole juutluses messiaanlikult tõlgendatud, vaid on niisuguse kasutuse saanud pärast Jeesuse apelleerimist sellele. Kui Jeesuse juutidest vastased, kirjatundjad vaidlustasid tema messiaanlikku väärtust või igal juhul ülesannet sellega, et Messias peab Taaveti kuninglikust soost olema, siis viitas Jeesus oma ülemaise Inimese Poja kuulutuse toeks psalmile 110, mille järgi Messias on Taaveti Isand, mitte poeg. Pühas Vaimus ütlemine on prohvetlik ettekuulutus. Tulev Messias on märksa rohkem kui maapealne kuningas. Kui algkristlik kirik ühtus selle Jeesuse teoloogilise ütlusega, ei vaidlustanud ta mingil moel Jeesuse päritolu Taaveti soost, vaid rõhutas, et see ei ole kristlikus usus peamine. Tähtsaim on Jeesuse taevalik kuninglikkus ja sellele on Jumal ise viidanud, äratades ta üles surnuist ja asetades kaasvalitsejaks. Jeesust tervitati Taaveti pojana tema avaliku esinemise ajal, kuid ta on rohkem kui Taaveti poeg. Isa on enam kui poeg, kuid Messias ongi Taaveti (kellele psalm 110 on omistatud) isand.

Sellel teoloogilisel järeldusel on seetõttu üldine kristlik tähendus, et selle järgi Jeesus Kristus ei ole vaid Iisraelile lubatud Messiaskuningas, vaid kõikide rahvaste lootus, kogu maailma Issand.

Kui tähtsaks pidas algkristlik kirik Jeesuse hoiatust variseride eest ja nende kirjatundjate eest, ilmneb Matteuse evangeeliumist, mille üks peatükk (Mt 23) käsitleb seda teemat. Jeesus paljastas juudi kirjatundjate allakäigu ilminguid, kuid samas hoiatas ta oma osaduskonda, liikumise juhte ja õpetajaid vastavate väärnähete eest. Niimoodi kindlasti algkirik Jeesuse sõnu tõlgendas.

Millised on siis religioossete osaduskondade juhtide ja õpetajate kiusatused? Edevus, auahnus, ahnus, teesklemine ja näitlemine. Kõike seda võime sobitada ka oma aja kirikute ja kristlike ühenduste ellu. Lesknaiste majade "allakugistamine" tähendab seda üsna üldist ilmingut usundite kirevas maailmas, et paljud usuliselt häälestatud, "süttinud" naised elatavad "jutlustajaid" ja viimased lasevad neil ohverdada kõik, mida nad omavad selliseks "vaimseks" eesmärgiks. Pikad kuued ja pikad palved võivad tõmmata endale tähelepanu, kuid on ennemini tüliks ja takistuseks evangeeliumi kuulutamisele.

Kirjatundjate ja leskede vastuolust (12:40) siirdub Markus jutustusele vaesest lesest, kes ohverdab templi heaks äärmiselt väikese summa raha, kuid mis sellegipoolest on rohkem kui rikaste suured annetused. Lugu on äratanud hulganisti mõttetuid küsimusi, mis on peaaegu varjutanud Markuse poolt mõeldud õpetuse. Kuidas Jeesus nägi, mida keegi pani templi "aardekambrisse", pasunataolisse ohvrilaekasse? Kus ta istus templi naisteõues, kus need kolmteist ohvrilaegast paiknesid? Kust ta teadis, kes andis küllusest ja kes kehvusest? Miks Markus mainib väikseimat kreeka vaskveeringut ja paneb need ümber rooma rahaks, kui templis tulid kõne alla vaid juudi rahad? Loo tegelik mõte on olnud kujutada usku sellesse Jumalasse, kes vaesemategi eest hoolt kannab ja kelle tagavaradele loodab kõigest loobunu. Lesknaise usk oli Jeesuse usk. Taeva linnud, lilled väljadel ja lesknaised olid kõik näited Jeesuse viisist näha loodut ja inimeste maailma, Jumala maailma.

Lese annist on saanud mõiste, kuid see pole näide väikseimast lubatud ohvrist, vaid suurest, lausa mõeldamatult suurest ohvrist.

Markuse evangeeliumi 13 peatükk on selle vanima evangeeliumi teine pikem sama teemat käsitlev kõne osa; esimene oli Markuse evangeeliumi 4 peatüki Jeesuse võrdumite kogu. Selle sünoptiliseks apokalüpsiks nimetatud kõne kogumine ja asetamine evangeeliumi lõpuossa on Markusel tähelepanuväärne tegu; Matteus ja Luukas on teda järginud. Vahel esitatud arvamus, justkui oleks Markuse evangeelium algselt selle peatükiga lõppenudki, on põhjendamatu. Markuse evangeelium on, nagu sissejuhatuseski öeldud, pika eellooga varustatud kannatuslugu. Evangeelium saavutab kõrgpunkti alles Jeesuse surma ja ülestõusmise jutustamises. Siiski on see "apokalüptiline" peatükk Markuse evangeeliumi, "kiirevangeeliumi", võtmepeatükke, millest saab selgust kogu raamatu kirjutamine.

Viimseid sündmusi käsitleva kõne sissejuhatuseks on Markus valinud ehtsa Jeesuse ütluse, ennustuse Jeruusalemma templi hävitamisest. Selline prohvetlik ettekuulutus on loomulikult öeldud seoses templis käimisega või (nagu siin eeldatakse) vahetult pärast seda. Heroodes Suure poolt hiilgavalt uuendatud tempel, mis täielikult valmis sai alles juudi sõja hakul a. 64 pKr., oli Vahemere maailma suurimaid vaatamisväärsusi. Jünger, kes palverändurite ja kõikide Jeruusalemmas käijate kombel imetles hoone võimsust ja ilu, rääkis tõtt. Jeesuse reaktsioon oli ometi järsk. "Kõik kistakse maha". Seda ennustust pole tagantjärele kirjutatud selle järgi, nagu hiljem sündis, vaid Markus sai selle Jeesuse vanade ütluste pärimusest. Kui Jeruusalemm juudi sõja lõpul hävitati, siis tulekahju laastas templi. Hävitus oli totaalne, kuid Jeesuse ettekuulutus liitub prohvet Miika kohtukuulutusega: "Siion küntakse põlluks, Jeruusalemm saab kivivareks ja templimägi metsaseks künkaks!" (3:12).

Kas siis Jeesus ei mõistnud ehituskunsti, ei nautinud ilu ega väärtustanud inimkäte saavutusi? Selliste asjadega polnud Jeesuse ja tema jüngrite vestluses midagi pistmist, vaid küsimus oli templiinstitutsioonis endas. Vana templi aeg on varsti möödas, kuid vana asemele tõuseb uus, mis pole inimeste tehtud (14:58).

Markus on üksikuist Jeesuse sõnadest, Vana Testamendi prohvetite raamatuist, algristikoguduse prohvetite lausumistest ning veel juutlikust ilmutuskirjandusest saanud materjali sellele viimseid sündmusi puudutavale kirjeldusele, mida on nimetatud sünoptiliseks apokalüpsiks. On võimalik (ehkki selles pole uurimus ühele meelele jõudnud), et Markusel on olnud eelkäijaid Jeesuse ütluste kogumises. Teatud põhjuse selliseks kogumistööks oleks võinud anda keiser Caligula katse püstitada templisse pildisammas a. 40 ja teise juudi sõja algus a. 66. On isegi oletatud, et teatud lendlehed mõjutasid seda, et juudakristlased jätsid maha Jeruusalemma a. 66 ja siirdusid Ida-Jordanimaale. 60-ndad aastad olid tervenisti väga rasked algkoguduse jaoks. Paljud apostleist surid märtritena, enne teisi apostel Peetrus keiser Nero vaenamise ajal Roomas (kevadel 65). See kõik ei saanud jätta mõjutamata Markust, kes Roomas kogus materjali oma evengeeliumile.

Õlimägi Jeruusalemma templi vastas ja templimäest kõrgemana oli sobiv paik viimseid sündmusi puudutava ilmutuse andmiseks. Mägi on ju traditsiooniline Jumaliku ilmutuse paik ja Õlimäe harja ilmutab Sakaria raamat kui Jumala kohtu näitelava (Sk 14:1-5). Märkus, et vaid neli jüngrit, kolmik Peetrus, Jaakobus ja Johannes pluss üllataval kombel ka Peetruse vend Andreas, niisiis kaks vennapaari, siirdusid Jeesusega koos Õlimäele, toonitab selle kõne salajast loomust. Rahvahulk jääb pildist välja ja ilmub taas nähtavale alles Baraba soosikuks valimisel!

Algul on küsimus lõpu esimestest märkidest ja ennetest. Teksti seosest võiks järeldada, justkui oleksid jüngrid küsinud Jeruusalemma hävimise aega või et templi hävitamine on üks lõpuaja märkidest, kuid ilmutuskõnes endas selle juurde enam (välja arvatud ehk 13:14) tagasi ei pöörduta. Jeesus ei esitanudki ennustust lõpuaja täpsest daatumist, aastast, kuust ja päevast. Jeesus ise ei olnud mingi apokalüptik, õuduspiltide esitaja ega ennustaja. Kõne ilmutab neid konkreetseid sündmusi, millest "viimne aeg" algab ja mis on siis lõpu esmaenneteks. Neid on viis: eksitamised (13:5-6), sõjad (13:7-8), maavärisemised ja näljahäda (13:8) ning vaenamised (13:9-11, 12-13). See avamäng on siiski pikk, sest selle kestel tuleb evangeeliumi, kristlikku lunastussõnumit jutlustada kõigile rahvaile (13:10).

Eksitamine on püsiv nuhtlus, kuid samas meeldetuletus lõpust. Kui kord on olemas Jumala rahvas, kes liigub sellesse tõotatud tulevasse aega ja kuningriiki, on ka eksitajaid, valeprohveteid ja valekristuseid, kes proovivad Jumala rahvast õigelt teelt kõrvale juhtida. Teksti tuleb mõista nii, et valeprohveteid ja -messiaid on nii kristliku koguduse väli- kui ka sisepoolel. Esimese aastasaja juutluses oli mitmeid poliitilisi messiakandidaate, kes ässitasid mässule Rooma vastu ja kelle roomlased kukutasid. Teisalt oli ka inimesi, kes väitsid end esinevat Jeesuse nimel ja apelleerisid tema sõnadele, kuid faktiliselt esinesid iseenda nimel ja õpetuses läksid Jeesuse õpetusest lahku. Neid kohtas algkirik eriti nn. gnostikluses, kus esitati muudest religioonidest saadud salateadmisi kristlikus vormis. Selliseid eksitusi tunneb kogu kirikulugu ja need on taas päevakorda tõusnud nii uususundite kui uute sünkretistlike sektide kujul, mille taga on alati keegi religioosne mõjuisik ja õpetaja, guru või prohvet või keegi muu endale tingimusteta auandmist ja kuulekust nõudev "vaimumees".

Rooma keisririik oli toime tulnud pika rahuajaga (Pax Romana); vaid sõnumeid liikus ringi riigi piiridel käivatest sõdadest. Sõjad kuulusid ikka juutlikku - juba Vanas Testamendis alanud (Js 13:2-10) - ilmutuskirjanduse traditsiooni ja selle uue, kristliku nägemuse järgi need muutuvad üha laialdasemaks ja õudsemaks, lausa maailmasõdadeks. Seda sünget tulevikupilti mõjutas eriliselt Vana Testamendi prohvetite kuulutus Issanda päevast, mis on pime ega valgene ja mille enneteks on sellised loodusõnnetused nagu maavärinad ja laialdased näljahädad. Neist siiski ei lähtuta lõpuaja "väljaarvutamisel". Need kuuluvad vaid vana maailmaajastu otsasaamise algusesse. Sama puudutab ka vaenamisi, mida juba algkirik sai läbi elada nii juudi kui Rooma ametnike tõttu. Maavalitsejad ja kuningad viitavad peamiselt Rooma keisririigi provintsidele Süürias ja Väike-Aasias (praeguses Türgis). Kõige vapustavam ja raskem on see, et vaenamised lõhuvad perekondi. Kui ühed peavad kristlikust usust kinni, siis teised pereliikmed lähevad üle vaenajate poolele. Sellest perede purunemisest vaenamisolukorras oli Jeesus rääkinud mitmes eri seoses.

Kolm suurt põhimõttelist küsimust nõuavad siinkohal seletust.

1. Kas kristlik, Jeesusele rajanev maailmapilt on nii sünge, kui Mk 13 põhjal võib järeldada?

2. Kas on võimalik teha arvutusi ja ennustusi selliste piiblikohtade põhjal?

3. Kas õiged kristlased on alati märtrid? Kas neil on eriline eesõigus Pühale Vaimule?

Markuse evangeeliumi "ilmutuskirja" sünge üldtoon on suurelt osalt vanatestamentlik-juutliku ilmutuskirjanduse mõju. Apostel Pauluse kirjades kohtame teistsugust meeleolu. "Olge ikka rõõmsad issandas! Issand on ligidal" (Fl 4:4-5). Aga miks Markuse evangeeliumi tumedaid värvitoone ei tohi liialdatuna toonitada. Valitsev on sünnitusvalude pilt. Need valud on piinarikkad ja vaevalised, kuid nad viivad uue elu sünnile, niisiis millelegi uuele suurele ja heale. Samas peab tõdema, et eelpool käsitletud sünged sündmused pole veel "maailma lõppu" kuulutavad märgid, vaid need kujutavad alles alanud lõpuaega. Nende põhjal ei tohi mingeid arvutusi teha. Need, kes midagi sellist üritavad (ja paljud on juba üritanud), on ohus mattuda valeprohvetite hulka. Kolmandaks peab tõdema, et Jeesus on seda hiljem kogenud kui kristliku elu keskseimat tõelisust. Ütlused Vaimu abi kohta raskeis ülekuulamis- ja vaenamistingimustes loeti kõike seda läbi elades sõna-sõnaliseks tõeks. Kuid see ei tähenda, et vaid tunnistajatel ja märtritel oleks õigus Pühale Vaimule. Pääsemise saladus on lõpuni vastupidamises. Püsimine on tõeline kristlik voorus. Sõna pääsemine kasutab Uus Testament esmajoones lõpliku igavesse ellu pääsemise kohta, mitte religioosse kogemuse kohta siin ajas.

Ilmutuskirja teises osas on Markus kõigepealt ühendanud eri allikaist, nii suulistest kui kirjalikest kogutud materjali. Teksti seletamine pole seetõttu lihtne, kuna tuleb välja selgitada nende laenatud sõnade algne tähendus ja neile Markuse poolt antud tähendus.

"Lagastamise jäledus" on Taanieli raamatust pärit salapärane mõiste, mis algselt tähendas Süüria kuninga Antiokos IV Epifanose a. 168 eKr. Jeruusalemma templisse püstitatud Zeusi altarit. Kui selline teotus hiljemgi võimalikuks osutus (a. 40 pKr. üritas seda, tõsi küll edutult, keiser Caligula), võis ebajumala altari ehk keisri samba üllatav uus ilmumine Jeruusalemma templisse tähendada just seda lõpuaja otsustavat märki, mida jüngrid küsisid.

Kui puhkes juutide mäss Rooma riigi vastu a. 66, hakkas olukord meenutama niivõrd Makkabite vabadussõda Süüria kuninga vastu (a. 167-165), et Jeruusalemma templi uut teotamist peeti võimalikuks. Sellele rajaneb see (algselt E. Klostermanni esitatud) oletus, et Markus on siinkohal (13:14-17) ära kasutanud mingi kristliku prohveti Jeesuse sõnadega liituva "lendlehe", milles kristlasi kutsuti üles põgenema Jeruusalemmast ja kogu Juudamaalt mägedesse, näiteks Ida-Jordanimaal asuvasse Pellasse. Teisest küljest on juhitud tähelepanu sellele üksikasjale, et see, kes seisab seal, kus see ei tohiks seista, tähendab algkeeles meesisikut, mitte mingit sammast ega altarit, nii et ennemini oleks lõpu häirekellaks Antikristus, jumalana austatud valitseja. Ka Antikristuse ehk jumalatu vastumessia juured ulatuvad Süüria kuninga Antiokos IV Epifanoseni, kuid on saanud uut sisu neist jumalatena teenituist Rooma keisreist, kes vaenasid kristlasi. Huvitav, kuid enamuse uurijate arvates ebatõenäoline on see (saksa eksegeet E. Haencheni) tõlgendus, et Markus kirjutas evangeeliumi Roomas kristlasi vaenava keisri Nero vastu (a. 65-66) ja kasutas siis samalaadset peitekeelt nagu Johannes ilmutuseraamatus. "Lagastamise jäledus" oli sel juhul keiser Nero, kelle ausamba ees kristlasi ohverdama sunniti. "Need, kes on Juudamaal" tähendavad kõiki kristlasi, kuid eriti Roomas asuvaid. Hiljem oli kristlaste märtrisurm vahetu tagajärg keisri pildi ees, keisri jumalikule vaimule ohverdamisest keeldumisele, kuid Nerost teatakse, et ta sai tulekahjust motiivi kristlaste massimõrvaks. See, mis nende osade üksikasjades veel ilmneb, kujutab Palestiina tingimusi ja maa-asundusi. Külm ja vihmane talveaeg oli sõja ja vaenamiste eest põgenevate perede jaoks raske.

Ükskõik milliseid allikaid ja varasemate sündmuste meenutusi see Markuse evangeeliumi lõik ka sisaldab, igal juhul jääb peamiseks, et lõpuaeg on suure ahistuse aeg ja et Kristuse tulemise lõplikuks endeks on vastukristuse, Antikristuse ilmumine. Nii on Jeesuse kuulutust tõlgendatud ka Pauluse 2. kirjas tessalooniklastele ja Johannese Ilmutusraamatus. Küsimus pole siiski mingis saatuslikus sunduses, paratamatuses. Kuna Jumal on siiski valitseja, võib temalt paluda mitte ainult usulist vaprust, vaid ka ahistuse leevendamist või selle edasilükkamist. Nii võib mõista ka Meie Isa Palve lõppu: "Ära saada meid kiusatusse (ahistusse), vaid päästa meid ära kurjast". Hoiatus valekristuste ning imesid tegevate valeprohvetite eest kinnitab veelgi eelpool antud seletust. Suure ahistuse aeg ei pea sugugi olema vaid jumalasalgamise ja jumalatuse aeg, vaid võib olla ka üldise suure religioosse elavnemise aeg. Usundite segunemise sogases vees kalastavad eriti valeprohvetid ja -messiad.

Viimane "nende päevade" sündmustest on Inimese Poja tulemine. Kuidas seda mõista? Mida Markus on tahtnud öelda evangeeliumi lugejaile, meiegi aja inimesile? Esimene küsimus on ühe ristiusu alustõe kohta. Me usume sellesse Jeesusesse Kristusesse, kes taevast, Jumala paremalt käelt tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle (Apostliku Usutunnistuse teise osa lõpp). Teiseks tuleb rõhutada seda, et Jeesus ise ilmutas end selle Inimese Pojana, selle taevase inimesena, kes veel tulemas on. Selle teate põhjal ta mõisteti ka surma (Mk 14:62).

Samas peab tõdema, et evangelistid, Jeesuse ütluste talletajad ei kujuta selle tulemise viisi rohkem, kui Vana Testamendi raamatutes on esitatud. Päikese ja kuu pimenemine, tähtede langemine ja taeva vägede kõigutamine on otsene laen Jesaja ja Joeli raamatutest (Js 13:10, Jl 2:10, 3:4,20) ja ilmutavad seda, mis juba Aamose kohtujutluste sisuks oli, et Issanda Päev on pime (Am 5:18). Teadagi tähendavad sellised vapustused suurt kosmilist katastroofi, mis kord ka aset leiab ja millised praegugi juba aset leiavad mitmetes päikesesüsteemides ja galaktikates! Kuid seda enam ei tasu meil puudutada neid üksikasju, mis iseloomustavad tollaste inimeste maailmapilti ning samas ka seda praegugi täiesti jõus olevat vaadet, et kõik on Jumala, taeva ja maa Looja kätes ning valitsuse all. Nii nagu ta lõi maailma kaosest, võib ta selle ka (või osa sellest) lammutada. Ka pilt Inimese Poja tulemisest "pilve sees, suure väe ja kirkusega" on Taanieli raamatust (Tn 13-14). Tegu on piibelliku pildikeelega, mille taga on sõnadega kirjeldamatu ja tunnetusvõimet ületav tõelisus.

Lõpuks tuleb rõhutada seda, mis puudub sellest kirjeldusest. See on vaid fragment, mitte täielik esitus "Issanda päeva" sündmustest. Selles kirjelduses pole juttu surnute ülestõusmisest ja kõikide inimeste üle kohtumõistmisest. Selles ei räägita, kuhu valeprohvetid ja Antikristus välja jõuavad. Ainus, mida ilmutatakse Inimese Poja tulemisele lisaks, on tema koguduse, "valitute" kokkukogumine kõigist maailma otstest. Nii nagu juudid Jeesuse ajal elasid hajali ja elavad nüüdki, nii ka kristlased elavad diasporaas, hajutatult mitmetes kirikutes ja eri maades, kuid nad kogutakse kokku üheks Jumala rahvaks.

Markuse apokalüpsis ongi tähtsamaks välja ütelda need järeldused, mida tuleb teha Jeesuse Inimese Poja tulemist puudutavaist sõnadest. Viigipuust, millele Jeesus ja ka Iisraeli prohvetid tihti viitasid, võib õppida. See on iseenesest võrdlus, mis kujutab Jumala valitsuse saabumist. Kui lehtede puhkemine puudel on läheneva suve märk, siis viigipuul ilmuvad viljaalged juba enne lehti ja teatavad aastaaja vahetumisest. Palestiina kevad on lühike. Külmast ja vihmasest talveajast siirdutakse kiiresti sademeteta ja sooja suveaega, mil viljad küpsevad. Sõna suvi tähendab piiblikeeles viljakoristuse aega. Nii nagu lehtedeta viigipuu äkki salajasel kombel hakkab märku andma viljade ajast, nii siirdutakse Jumala ajaloos praegusest vaevalisest ja tormisest talveajast teatud kevade märkide kaudu suvesse. Jumala maailmavalitsemises kuuluvad praegune aeg ehk viimne aeg ning tulevane aeg ehk aja täissaamine lahutamatult ühte. Ükskõik kui palju nad teineteisest ka erinevad näitavad nad siiski Jumala aja jätkuvust.

Suvi on lähedal oli algkristliku kiriku rõõmus tunnistus. Vana Testamendi ja juudi apokalüptilistest raamatutest ning Jeesuse omast õpetusest teati, et maailmaajastute vahetumisega, vana lõpu ja uue algamisega liitub raskeid katsumusi ja lausa katastroofe. Meeleolu polnud siiski ahistatud ega hirmu all, kuna kõige keskuseks oli Jeesuse tulemine Inimese Pojana. "Suvi on lähedal" tähendas, et "Issand on ligidal" (Fl 4:5). Kui Kirikute Maailmanõukogu liikmeskirikud kogunesid teisel üldkogul (Evanstonis USA-s 1954) loosungi all: "Jeesus Kristus, maailma lootus", siis need ütlesid lõppdokumendis: "Me ei tea, mida tulevik endaga kaasa toob, kuid me teame seda, kes on tulemas, kellele läheme vastu: Jeesusele Kristusele."

Kuid kui lähedal "suvi", Jumala riigi täitumine ja Inimese Poja tulemine on? See on olnud küsimuste küsimus algristikogudustes ja on jätkuvalt kristlikus kirikus. Markuse poolt esitatud sünoptilise apokalüpsi mõned kesksemad ja samas raskemini seletatavad ütlused puudutavad just seda asja. Esiteks, Jeesus kordas seda, mida ta ütles põhjapoolseimas Galileas: "See sugupõlv ei lõpe enne, kui see kõik sünnib." Sugupõlv tähendab samaaegselt elavaid inimesi. Sugupõlve ajaks arvestatakse üldiselt 30 aastat. Kui Markus 60-ndatel aastatel kirjutas evangeeliumi, oli natuke üle 30 aasta möödunud Jeesuse surmast. Jeesuse ajaloolisi jüngreid oli siis veel mitmeid elus, ehkki mõned juhtivad apostlid olid märtrisurma surnud, neist neljast 13:3 nimetatuist igatahes Jaakobus Sebedeuse poeg ja Peetrus, kuid ka teistest enne kõiki Jaakobus, Issanda vend. Jeesuse suhu poleks pandud ütlust, mille täideminek väga raskena oleks tundunud. Kuid teisest küljest see, et Markus seda kordab, näitab, et ta näeb seda jätkuvalt kehtivat. "Suvi on nii lähedal." Johannese evangeeliumi lõpp-peatükis, mis kirjutati 90-ndatel aastatel, eeldatakse, et vähemalt üks jüngritest oli veel elus. Kuid seejärel see esimene, see apostlik sugupõlv sai otsa.

Teine ütlus on sama keeruline: "Taevas ja maa kaovad, aga minu sõnad ei kao." Neidki sõnu võime sõna-sõnalt võtta. Jeesus ise on need ütelnud. Me ei saa algusest peale Jeesuse tegevust mõista, kui ei lähtu sellest, et Jeesus teadis end kõnelevat Jumala volitatuna Jumala sõnu. Samuti nagu käsuõpetus on püsivam kui taevas ja maa (Mt 5:17), on seda ka Jeesuse õpetus. Vastand on võimas. On ju taevas ja maa kõige olemasoleva tugipunktiks ja sõnad jällegi hetkelised, kiiremini hävivad! Kuid tegu ongi Jumala kõnega. Nii öeldi juba Vana Testamendi Jesaja raamatus: "Taevas hajub kui suits ja maa rebeneb kui kulunud riie, selle elanikud surevad kui kärbsed. Kuid minu pääste püsib igavesti ja minu õiglus ei murene." Jeesus tahtis öelda, et tema sõnad kehtivad veel ka maailmalõpu katastroofi järel, sest tema on see Inimese Poeg, kes siis tuleb ja alustab uut aega uues maailmas.

Ka kolmas ütlus on keeruline. Kas Jeesus on rääkinud endast kui Isa Pojast ja kas algkirik võis pidada Jeesust Jumala alla alistatuks ja vähem teadvaks? Neile küsimustele tuleb tingimata jaatavalt vastata. Samastudes tõotatud Inimese Pojaga, taevase inimesega (Tn 7:13), ilmutas Jeesus end ise ühtlasi ka Jumala Pojana. Kui Markus on tõlgendanud Jeesuse ütlusi Inimese Pojast Jeesuse Jumala Poja tiitlit tähendavatena, siis on ta mõistnud õieti. Kuid teisest küljest ei kahelnud algkirik selles, et Jumal on Jeesusest ülem, nii nagu Isa Pojast ja saatja saadikust. Algkirikule ei olnud Jeesus "teine jumal" ega ka üks ingleist. Ka Paulus on samas seoses ülestõusmisloos (1Kr 15:20-28) toonitanud, et kui kõik on alistatud, siis alistub (alistatakse) ka Poeg ise, et Jumal oleks kõik kõiges (15:28). Kuid vähemalt sama tähtsad kui need dogmaatilised seisukohad, on nende praktilised järeldused. "See aeg on lähedal", kuid "päeva või tundi ei tea keegi, ei inglid taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi." Jeesuse ajalooliste jüngrite apostlikul kirikul polnud niisiis mingit täpset Jeesuse ennustust lõpu kohta. Seda polnud seetõttu, et Jeesus taolist ennustust pole lausunud. Jeesus vastupidi on võtnud teravuse kõigilt apokalüptilistelt maailmalõpu ennustustelt, mida meiegi ajal on rohkelt. Ta kuulutas Jumala valitsuse tingimustetut võitu ja enda tulemist Inimese Pojana, kuid ta ei olnud apokalüptik ega maailmalõpu prohvet ning ennustaja.

Kuidas praeguseaegne kristlaskond kohandab end selle algkristliku sõnumi kahesusega: Ühest küljest "see aeg on lähedal", kuid teisest küljest see tuleb kui varas üllatades? Kas kristlik kirik peab loobuma "sissejuhatavast eskatoloogiast" ehk kiirest lõpu ootusest või peab vaatama asjale nii, et kõik pöördelised sündmused, Jeesuse ülestõusmine ja Püha Vaimu väljavalamine on juba möödas ja et praegusaegse kiriku aeg on täitumise, tõeks saamise aeg, nii nagu nn. täitunud eskatoloogia pooldajad seletavad? Nendele küsimustele vastavad Markuse evangeeliumi apokalüpsi lõppsõnad.

Need sulased valvavad, kes täpselt ei tea, millal maja isand öösel saabub, ütleb Jeesus võrdumis võõrale maale läinud mehest. Valvamine puudutab ennekõike uksevalvet, sest peab avama peremehele ning ka muudele majateenijatele. Ehkki võrdumi peamõte on valvamise vajalikkus, võib ka muid üksikasju kristlastele kohandada. Need on Kristuse teenijad. Kristus on reisile läinud mees, kelle tagasipöördumist oodatakse, kuid täpset ajahetke ei teata.

Kristuse ootamine pole niisiis tegevusetus ega ammugi mitte tühi ootus, vaid arukas töö selle Issanda teenistuses, kes on tulemas. Juudid jagasid öö kolmeks, roomlased neljaks vahikorraks. Kukelaulu aeg ilmutab juba päeva lähenemist, kuid tegelikult teeb seda hommiku valgenemine. Kristlik kirik elab valgeneva hommiku ajas.

Pika sissejuhatuse järel tuleb Markus peaasja, Jeesuse kannatusloo juurde. Need Markuse kolm viimast peatükki erinevad juba kirjutamisviisi poolest eelmistest. Markus pole nende peatükkide sisu saanud eraldiseisvate, iseseisvate lugudena, vaid ühtse esitusena, "ajaloona", mis võib-olla ka kirjalikult olemas oli, igal juhul suuliselt edasi jutustatuna. Kõik neli evangelisti, ka Johannes 90.-ndatel aastatel, jutustavad sündmusi üldjoontes samasugustena ja ka samas järjestuses. Loo ajalooline usaldatavus on eriti kindel, ehkki paljud ajaloolasi huvitavad küsimused vastust ei saagi.

Ühtse kannatusloo on Markus kõige enesestmõistetavamalt saanud oma Rooma koguduse jumalateenistusest. Nimelt armulauda pole saanud pidada ilma armulaua liturgiata, jutustuseta armulaua seadmisest Jeesuse elu viimasel õhtul, kuid ka jutlus on pidanud keskenduma või vähemalt lõppema kristliku lunastussõnumiga, sellega, et Jeesus on surnud meie eest ja üles äratatud surnuist kolmandal päeval "kirjade järgi" (vt. 1Kr 15:3-5). On märkimisväärne, et algkristlik kirik ei vaikinud ühtses kannatusloos sellistest halbadest ja halvakspanu äratavatest üksikasjadest nagu Juudase reetmisest, Peetruse salgamisest, meesjüngrite põgenemisest ja Jeesuse häbiväärsest suremisviisist ristilöödud "kurjategijana". Ristiusk sündis usuna ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusesse ja sellisena levis Rooma.

Jeesuse kannatuslugu on alanud ajastamisega, mille Markus on valmiskujul saanud: "Aga kahe päeva pärast oli paasa ja hapnemata leibade püha". See lõppes vastava taolise ajastusega: "Kui hingamispäev oli möödas ja oli pühapäev (järgmise nädala esimene päev) väga vara" (16:1-2). Sündmused keskenduvad siis selle ööpäeva 24 tunnile, mil juudid pidasid paasat ja hapnemata leibade seitsmepäevase püha esimest päeva. Kuna juudi ajaarvestuse järgi alustati ööpäeva õhtust, asetub Jeesuse viimane söömaaeg armulaua seadmisega Suure Neljapäeva õhtul selle juudi paasa algusesse juudi kalendri niisanikuu 15. päeval ja Jeesus võetakse ristilt maha ning viiakse hauda enne selle ööpäeva lõppemist. Kuna järgmine päev oli juudi sabat ehk laupäev (15:42), saab Jeesuse surmapäevaks reede ja vastavalt ülestõusmise päevaks pühapäev.

Markus sai nii täpselt liigendatud jutustuse Jeesuse ajaliku elu viimasest ööpäevast, et ta on saanud jutustada, mis juhtus igas kolmetunnises osas: mis õhtu saabudes (14:17), mis keskööl (14:26), mis kukelaulu ajal (14:72), mis kohe hommikul (15:1), mis kolmandal tunnil (15:25), mis kuuendal ja üheksandal tunnil (15:33-34) ja mis siis, kui päev oli õhtusse jõudnud (15:42). Lahendamata on jäänud vaid küsimus, kas Jeesuse surmareede oli juutlik paasa, nagu Markus ja teda järgides Matteus ja Luuka teatavad, või alles paasa valmistuspäev, kui sel aastal juudi paasa ja sabat oleksid ühte langenud, nii nagu Johannes teadlikult Markuse evangeeliumi kannatuslugu parandades jutustab. Juudid pidasid kord aastas paasapüha ehk passah'it Egiptusest vabanemise mälestuseks esimese kevadise täiskuu esimesel ööl. Hapnemata leibade seitsmepäevane püha liitus sama ainestikuga, kuid oli samal ajal ka odra uudsevilja püha.

Ülempreestrite ja kirjatundjate ehk Süneedriumi või vähemalt selle osa plaan Jeesust surmata "kavalusega", mitte "piduliste murrus", ei tähendanud abinõude tarvituselevõtu edasilükkamist kogu peonädala järgsele ajale, vaid tema vangistamist ja kohut tema üle rahvahulga ja eriti palverändurite eest salajas. Pühade kogunemistes ja templi tunglemises oleks see ohtlik olnud. Kõnealune plaan viidi ka ellu.